Igiliikur
enam ei tuleks ilgiliikuri leiduritega vaeva näha.
Hüdraatilistelst igiliikuritest pakuti sageli vedelikust kõrgemate
kuulikestega U-toru. Oodati, et tekkiv ,,ebasümmeetria" paneb seadme pidevalt
pöörlema: kuulikesed kerkivad vasakul üleslükkest ja satuvad rootori labadele, et
siis teise harusse kukkuda. Isee sai tuge sellest, et paremale koguneb kuule
rohkem ja nende raskus peaks alumise ilusasti-kenasti vasakusse harusse
suruma. Kõik hakkavar muidugi lõpuni korduma ja rootor vurinal pöörlema,
suured kuulid annaksid ka suure jõu. Tegelikult ilmub siingi staatiline tasakaal ja
mingit pöörlemist pole oodata.
Veelgi ,,käegakatsutavam" oli pudiust ratas, mis asetses vedelikus ainult
ühe küljega. Üleslüke pidi siingi andma püsiva pöörlemise. Paraku i tundnud
leidur vedelikus tekkiva siserõhu olemust.
Igiliikurite konstruktoreid on apaelunud ka kapillaarnähtus William
annaabi.ee 
