See on puhas vale. Filmid arendavad inimest, suudab inimesi maailma teise pilguga vaatama ja harib neid. Filminduses on mitu erinevat žanri on dokumentaalfilm, muusikafilm, mängufilm, komöödia, tragöödia, õudus jpm. Paljud inimesed loodavad leida filmi vaatamisest lohutust, nad elavad filmile kaasa justkui oleks seal samas filmis. Kasutatakse sellist lauset nagu,, elu nagu filmis´´. Aga just seda ongi. Inimesed vaatavad filme ja justkui sa süvened sellese nii palju, et hakkaksidki endale sellist elu tahtma. Enamik filmi režissööre on teinud sellise filmi nagu nemad soovivad, et nende ideaalne elu oleks. Filmides just kujutab sellist kaasa haaravust ja ideaalset elu millest enamus maailmas ihaldaks. Filmide huvitav fakt on see, et igas filmis leidub alati midagi õpetlikku. Kas näiteks oled enda üle uhke. Oled õnnelik mis sul on, sest paljudel pole sedagi. Mõned filmid mida mina näinud olen põhineb päris elus juhtunul, kuidas
ettekujutuse saanud? Ometigi istun praegu vägagi eriskummalise kujuga laua taga, millel on muuseas kolm jalga. Aga siiski lauast mõeldes tuleb silme ette seesamune heledast puidust kandiline neljajalgne laud. Selgub, et ma pole võmalustele avatud. =) Kui hakkaksime uuele generatsioonile õpetama, et laud on hoopiski tool (ja sellele praegu mõeldes olen veendunud, et see on täiesti võimatu, sest laud on ju laud, tool ometigi tool), siis kas nemad neid sümboleid omistades hakkaksidki mõtlema, et sõna laud tähistab tooli? Ja kui nad edaspidi satuvad rääkima vanema generatsiooni esindajaga, kes teab et laud on laud, siis kuidas nad omavahel räägitud saavad, kui nad ühe eseme kirjeldamiseks kasutavad täiesti erinevaid sümboleid? Samas on keeles tohutult kasutusel sünonüüme. Maja, hoone, ehitis... Miks erinevaid sõnu kasutades tuleb meil silme ette ikka üks ja sama kujutelm? Ja miks üldse on vaja teada ühe objekti kohta nii palju erinevaid sõnu
annaabi.ee 
