Vabadussõja kindralid ja admiralid
Pärast Vabadussõja lõppu asus E. Põdder oma 3. diviisi staabiga Pärnu, kuhu jäi
kuni selle diviisi likvideerimiseni 1920. aasta lõpul. 1. jaanuarist 1921 määrati ta 2.
diviisi ülemaks tartus.
Selles ametis olles sattus E. Põdder 1924. aastal täiesti juhuslkiel asjaoludel 1.
detsembri mässu maha suruma. Ta oli Tallinnas komandeeringus, sattus kokku vanade
sõjakaaslastega ja napsitas vana kombe kohaselt restoranis varaste
hommikutundideni. Sealt lõpuks liikuma hakanult sai ta teada, et linnas on
kommunistide mäss ning osales järgnevalt Peapostkontori ja Toompea puhastamisel
riihikukutajaist.
Järgnevvalt oli E. Põdder üks Kaitseliidu taasloojaid Lõuna-Eestis. 1. novembril
1926 nimetat ta Sõjanõukogu alaliseks liikmeks, mis jäigi kindral E. Põdderi
viimaseks ametipostiks. Uus amet tõi E. Põdderi Tallinna, kus ta liitus peagi
käivitunud vabadussõjalaste liikumisega. Aastail 1928-1931 oli E. Põdder tallinna