Eesti II maailmasõja ajal
veebruaril 1943 Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille esimeheks sai kolonelleitnant
Johannes Soodla. Seltsi ülesanne pidi olema ka rindel või kodumaast kaugel viibivate sõdurite
hingeline hooldamine ning side pidamine sõdurite ja kodumaa vahel. Seltsi juhatusse kutsuti
tollaseid aktiivseid ühiskonnategelasi. Seltsil oli oma büroo ja alaline asjaajaja, kes oli abiks
ühenduse pidamisel sõdurite ja nende omaste vahel.
1944. aasta üldmobilisatsioon
Sakslased kardsid, et eestlased hakaavad nendele vastupanu osutama, sest nendel oli relv käes.
Skaslasteel tundus, et suurte eesti üksuste moodustamine võib viia selleni, et eestlased hakkavad
iseseisvust nõudma ja pööravad nende käest saadud relvad okupeerija vastu. Enam ei pakkunud
eestlaste võimalikku tegutsimist pelgavad raportid suurt midagi. Küllap oli saakslastele selge, et
eestlased on ilma hea liidrita ning ei hakka organiseerituld nende vastu võitlema. Sellepärast oli