Mati Unt - analüüs
siis puudub ka tarvidus selle vastu võidelda. Ka etsoklüpedistlik ning hariv taotlus on
renessansile, õigemini humanismile, tagasi viidav, samuti inimtäiuse kultus - enese
eksponeerimine mitmekülgse nähtusena, inimliku universalismi mõõdupuuna. Kui Barthes
armastab teooriaid, siis Undile on kalkuleeriv eneseväljendus võõras. Ta toob vaid välja
kohad, kus reflektsioon automaatikale vahele segab. Tema romaanide tegelased on
kogemuslikud, tegelaskujude ego piire hajutuvad, voolavad, tegelaste pideva energia ja
teadmiste vahetusele tuginevad. Silmatorkavalt dialektiline struktuur ning postmodernistlik
olemisekujutus teevadki Undi ilukirjanduslikest teostest modernismi ja postmodernismi
vahel seisja. Samas ei ole Unt kaasa läinud 80ndatel Eestisse jõudnud tekstikeskse
kirjutamisega.
Nii Unt kui Barthes on pigem kunstnikud kui poliitikud, pigem esteetikast kui eetikast
lähtuvad, mängu jumaldavad. Mõlemad on hoidunud aktiivsest poliitilisest tegevusest ning
annaabi.ee 
