keskpäeval Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis ning kolm ja pool aastat Rakveres tütarlaste erakommertsgümnaasiumis, kust pahempoolsest õpilasringist osavõtu pärast 1932 välja heideti; keskkooli lõpetas samal aastal Tapal. Kirjaniku lapsepõlv on olnud rahutu ja kolimisrohke. Õppimisega tüdruk ei pingutanud ja näis, et tal on pead rohkem kui püüdlikkust. Tundides oli ta hajameelsem kui temavanused lapsed tavaliselt. Merilaas ei naernud teiste tüdrukute kombel valjusti, naeris küll (või naeratas), kuid hääletult. Ta oli pigem tagasihoidlik. 1.2. Kersti Merilaasi kujunemine kirjanikuks Kersti Merilaasi esimestel kooliaastatel puudus koolis raamatugogu, õpetaja jagas lastele isiklikke raamatuid. Merilaas hoidis neid väga ilusti ja talle meeldis neid kohutavalt lugeda. Hiljem austas Kersti koolis oma ajakirja, kus ilmusid ta esimesed luuletused. Ta on
meelde ja ta ütles: «Noh, temaga ei maksa asju saata, teda ei või uskuda. Aga ta tegi meile siiski head, ilma et tal sellest aimugi oleks olnud, seepärast läheme ja teeme talle ka head tema teadmata: topime rottide augud kinni.» Auke oli keldris igavene hulk; nende kinnitoppimine võttis meil terve tunni aega, aga me tegime igapidi hea ja tubli töö. Siis kuulsime trepil samme, kustutasime küünla ja läksime peittft Vanahärra tuli, küünal käes, takutuust teises käes, nägu hajameelsem kui iialgi enne. Ta käis luusides ringi ühe rotiaugu juurest teise juurde, kuni kõik olid läbi käidud. Siis seisis umbes viis minutit paigal, näppis küünla küljest rasvapisaraid ja mõtles. Pöördus siis pikkamisi ja oimetult trepi poole ning lausus: «Tõesõna, ma ei mäleta, millal ma nad kinni toppisin. Nüüd võin talle tõeks teha, et ma polnud rottide suhtes süüdi. Kuid olgu pealegi, jäägu niisama. Usun, et sest ei tuleks head.»
annaabi.ee 
