tõenäoliselt esimest korrektiivläätse kasutust: Nero olevat vaadanud gladiaatorite mänge kasutades smaragdi (arvatavasti nõgusat, et korrigeerida lühinägelikkust, kuigi viide on ebamäärane). Nii Plinius kui ka Seneca noorem (3 eKr 65) kirjeldasid veega täidetud klaaskera suurendavat omadust. Araabia matemaatik Ibn Sahl (u. 940 1000) kasutas nüüdseks teada Snelli valemit, et arvutada läätse kuju. Ibn al-Haitham (9651038) kirjutas esimese suure uurimuse, "Optika Raamatu", mis kirjeldab kuidas inimese silmalääts projitseerib kujutise võrkkestale. Väljakaevamistel Viikingite sadamalinnas Fröjelis (Gotlandil, Rootsis) 1999. aastal tulid välja kvartsist Visby läätsed, mis on pärit 11. 12. sajandist ja mille omadused on lähedased 1950. aastate asfääriliste läätsedega. Viikingite läätsed koondavad päikesevalgust piisavalt, et süüdata tuld. Enne lugemiskivide kasutuselevõttu 11
room." in 384-322 before Christ the optical illusion was understood by Aristotle. The crescent shape of a partially eclipsed sun projected on the ground through the holes in a sieve, and the gaps between leaves of a plane tree was viewed by him. Full account of the principle including experiments with five lanterns outside a room with a small hole was given by The Islamic scholar and scientist Alhazen (Abu Ali al-Hasan Ibn al-Haitham) (c.965 - 1039) Two clear descriptions of the camera obscura were given (1490) in the notebooks of Leonardo Da Vinci. Many of the first camera obscuras were large rooms like that illustrated by the Dutch scientist Reinerus Gemma-Frisius in 1544 for use in observing a solar eclipse. The image quality was improved with the addition of a convex lens into the aperture in the 16th century and the later addition of a mirror to reflect the image down onto a viewing surface
annaabi.ee 
