Viivi Luik
Viivi Luige luulehuvi algus on koolieas. Saanud innustust Ridala, Suitsu, Enno,
Underi jt. Luulest, jõudis ta looming esitrükina 1962 a. Viivi luige noorusluule
vahendab maalapse poeetilisi tajusid ja meeleolusid. Neist on valdav aastaaegadest
lähtuv loodustunnetus.luuletaja suhe loodusega on vahetu ja tundlik, tema maastikud
täis liikumist, hääli ja värve. Nende taga aimub püüd mõtestada maailma ja elu.
Seejuures iseloomustab luuletaja värssi liivilik ja haikulik lühidus ning täpsus. Viivi
luige looduslüürika on napisõnaline ja kujundlikult täpne. Ta lasteluule on
linnalapsekeskne. Ta tõi luulesse tagasi laste argielu ning nende probleemirohke
maailma, mida oli vahepealsetel aastatel asendanud õõnes õpetlikkus. Viivi luige tee
proosa juurde on olnud pikk. Ta alustas seda lastele mõeldud Leopoldi-lugudega ning
jõudis 1985. aastal romaanini ``Seitsmes rahukevad'' , mis on 80-ndate eesti
proosakirjandse sügavamaid teoseid.