Täheke taevas Taevas sinetab Laotab kuldsed kiharad Hellalt üle maa Üksik täheke helgib Justkui kutsuks mängima Külm on Karge talveilm Õrn lill närbub pakasest Pehme lumekatte all Jäälilled klaasil Külmetavad suudlusi Sinava mere Kohiseval muusikal On ürgne kõla. Ei seisa paigal Ükski leht tuule vallas Vaid õõtsub tasa. Kastepiisake, Kus helgib üksik läige, Langes murule. Õõvastav tunne ...
Alates ning Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. 1958. aastast elab ja töötab mees Elvas. Elvalastele on Ain Kaalep austatud õpetaja. Ain Kaalepi luule ei ole mitte menu- või mõnuluule, vaid tehniline ja mitmekesine, vihjeline ja laiahaardeline, süvenema kutsuv luule. Selle aegruumiline haare on nii vormilt kui ka sisult lai, hõlmates erinevaid ajastuid ja erinevaid maid, põimides kaasaegset ja klassikalist, ehk tulevikulistki, nagu Kaalep ise ütleb. Haikudest gaseelideni, sonettidest rubaiideni, vabavärssidest eepiliste ja eksootiliste vormideni see on Kaalepi luule vormiline mõõde, mille keskmeks võib siiski pidada antiigiihalust ja huvi idamaiste, eelkõige araabia ja pärsia vormide ja motiivide vastu. Kui üldse on mõni katusmõiste või zanrimääratlus, mis haaraks Kaalepi luulet kogu selle mitmekesisuses, siis on selleks ,,akadeemiline" või ,,intellektuaalne". Ja sedaviisi
annaabi.ee 
