Ernest Hemingway elu ja looming
pälvis ta 1954.a Nobeli kirjanduspreemia. 1961.a lõpetas H. elu enesetapuga.
Öeldakse, et H. proosa on suunatud pehmuse vastu mehes.
Alati tahtis ta kakelda. Kriitikutelegi pistis ta vahel rusika nina alla, kui nad leidsid
tema raamatute juures midagi laita. Isegi kolleege kutsus ta poksima. Kui nood
tõrkusid, siis pidid nad vähemalt imetlevalt tema biitsepsit katsuma. Ta oli naistemees
ja hoopleja, aga ka seikleja, kes otsis erilist närvikõdi. Ulgumerepüügil võitles ta
haikaladega, Aafrikas jahtis lõvisid. Hullumoodi mehelikuks pidas ta ka härjavõitlust.