V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta oli
kinnise loomuga, kuid muret oskas ta palju paremini varjata kui rõõmu.
435
Vahel läksid ta rõõmu välised avaldused hea teate puhul väga kaugele: nii lubas ta Charles
Südi surma puhul annetada hõbedase eesvõre Saint-Martin-de-Tours'i kloostri altarile ja
oma troonileastumisel unustas ta anda korraldusi oma isa matmiseks.
«Aga majesteet!» hüüdis äkki Jacques Coictier. «Kuidas on lugu selle ägeda
haigusehooga, mille pärast teie mind siia kutsusite?»
«Oo!» vastas kuningas. «Ma kannatan tõesti väga, vader Jacques. Kõrvad kumisevad, ja
rinda kraabivad mul tulised rehad.»
Coictier võttis kuninga käe ja katsus asjatundliku näoga ta pulssi.
«Vaadake, Coppenole!» ütles Rym tasakesi. «Seal ta nüüd istub Coiotier' ja Tristani vahel.
See on kogu ta õukond. Arst enda jaoks ja timukas teiste jaoks.»
Kuninga pulssi katsudes ilmus Coictier' näkku järjest suurem rahutus. Louis XI vaatas