Nüüdiskirjandus
Nüüd
on see sundmõttelisus suunatud armastuse teema ümber. Selle tulemus on see, et Ehlvesti
looming muutub järjest psühooloogilisemaks. Intertekstuaalsus, mida rohkelt loomingu
esimeses pooles, asendub siin süvapsühholoogilisusega. Need seisundid, olukorrad, episoodid
on taaskord küllaltki äärmuslikud ja radikaalsed. Neis pole argisust või rutiini. Ka seda
iseloomustab maniakaalsus, patoloogilisus, haiglaslikkus. Muidugi selles tähenduses on seda
kahte poolust ühendav lüli ka väga hästi näha. Varasemas loomingus on see tõde seotud
samamoodi naisega või mingite naistegelastega, aga hilisloomingus see tekstilisus järjest
väheneb ning naine on mingisugune selline teema, mis seostub ennekõike hingega või väga
peenete intensiivsete psühholoogiliste otsingutega. Aga eks see selline religioossus,
metafüüsilisus jääb tähtsaks ka Ehlvest loomingu lõpuosas.