Meditsiiniajaloo konspekt
19. sajandi keskpaigas astusid ajalooareenile
inimesed nagu Semmelweis, Lister ja Pasteur (vt ptk 9) ning olukord muutus.
19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul (seoses eeskätt aseptika arenguga) hakkasid haiglas ravil
käima ka keskklass ja rikkad. Lisaks tingimuste paranemisele haiglates põhjustas seda ka
meditsiini ja ravi järjest kompleksemaks muutumine kodus enam teenijad kõiki ajastule
omaseid meditsiinivõtteid ei osanud, spetsialistid (nt kirurgid) olid koondunud haiglaisse.
Teaduse arengule haigla juures panid aluse statistika (meditsiinistatistika tekib 18. sajandi
teisel poolel) ning lahkamiskultuuri levik. Oluline oli haiguskäsitluse somaatiliseks
muutumine (patoanatoomia), kasutusele võetud stetoskoop (jm füüsilise vaatluse meetodid).
M. Foucault räägib sellest kõigest kui ,,kliiniku sünnist" endise humoraalteoorial põhineva
skolastilise meditsiini taganemisest uue anatoomilis-kliinilise lähenemise ees. Uus nn
annaabi.ee 
