L.Koidula ja J.Liivi luule analüüs ja võrdlus
avaldas rohkem luuletusi. Ta kannatas äärmuslike luulumõtete all kuni surmani, mis kindlasti
mõjutas ka tema loomingut. Liiv kirjutas luulet juba töötades ajalehtede juures, ent enne
haigestumist oli ta looming heal juhul keskpärane. Ta kirjutas vastavalt aja nõudele
postromantistlikke valme, ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt
keskpäraseks poeediks, kelle loomingut ei austatud, ent lähemal vaatlemisel leidub ka
haigestumiseelsest luulest jälgi vapustavast luuleandest. Vahetult enne haigestumist ja pärast
seda tuli ta oma loomingulisest piiritletusest välja ta justkui vabanes ja tema looming
luulevallas muutus kirjeldamatult heaks. Arvestades kogu tema eluaja loomingut, võib väita,
et tegu on kõige eestlaslikuma luuletajaga, ta oli äärmiselt omapärane, ent siiski kuulus
klassikute sekka. Ta jõudis massideni, ta läks rahvale hinge, eriti pakkus ta huvi noorpõlvele,
kuna kirjutas oma ajast ette