Henrik Visnapuu
Saksamaa kuni Ameerikani.
Luuletus ,,Emigrant"
Kui raskes pohmeluses mingis
Ma küpsen rõdul, hulgun linnas
Eesmõrgita ja raugelt ringi
Kui võõras keas oks või pinnas.
Mäed piiravad kui vanglamüürid
Mind igalt poolt. All orus lipud
Kui tuuletuses tühjad tüürid
On unustatud vardais rippu.
Luuletus Ameerikast: ,, New York"
Ma armastan uita üksinda
Suurlinna põlises laanes.
Ees tänavadm sillad vetega
Ja ülal hahke taevas vaane.
Linn sumiseb päeval kui pärnapuu
Täis õisi ja mesilinde.
Kui õhtuti süttib tuhat kuud,
Siis pillub õhk tuliseid pinde.
Enamus selle aja luulest rääkis isamaa-armastusest ning kodumaast ja ta teekonnast
põgenikuna. Ta julgustas inimesi võõrjõudude vastu võitlema ning mitte lootust kaotama. Ta
manitseb säilitama enesekindlust ja usku peatsesse vabanemisse. Valitseva võimu vastu
suhtub ta hukkamõistvalt ning neab neid maapõhja
annaabi.ee 
