Fred Jüssi
Aga mitte esimesel kuulamisel ei saa alati
päriselt hästi aru, mis metsast õieti kaasa sai toodud, mõnikord peab seda kuulama ning kogema
mitmeid ja mitmeid kordi ja siis võib juhtuda, et helid kõlavad lausa imelistena. Imesid ei saa
käkkida, nemad kas sünnivad või ei sünni, sellepärast nad imed ongi.
13. MAI 1980. Kobin seljandike juures teekäänakul autost välja. Tiit Randla sõidab ära ja jätab mu
üksi. On väga vaikne. Tuult pole. Ka hääli pole, on
taevatähed ja hahetav idataevas. Nii hea, kui saad ses
hämaruses hetkeks seisatada ja pöörata näo läheneva päeva
poole. Elugi on omamoodi hämarus, kogu küsimus seisneb
selles, kas elatakse hommikuses või õhtuses hämaruses.
Mul pole kiiret. Ronin aegamööda üle mäe. Teispool
seljandikku raiutakse jälle metsa. Räpase vagunelamu
aknas on ähmane valgus ja kui vagunist möödun, kostab
sealt meeste jõminat. Vist võtavad viina.
Nüüd tuleb rabaserva mööda vaikselt hiilida turbaaukude
annaabi.ee 
