Tõde ja Õigus II Terve tekst
siis oleks teda sama vähe mõistetud nagu neid tassikõrvugi, mida ta kandis põuetaskus
siidpaberisse mässitult. Kägu võis kukkuda ööd läbi, soolinnud võisid karjuda kui meeletud,
pääsukesed võisid vidistada varahommikust hilise õhtuni, sest päike karjatas sinises taevas
roosakas-valgeid pilvi, aga inimestel polnud sellega asja, sest neil oli oma tegemine, omad
mured.
Peale keskhommikut läks Indrek mööda karjatänavat alla kopli. Talvel hagudeks raiutud lepiku
alt tulid nähtavale igal pool noored kuused.
,,Lepiku asemele võib tõusta siin kuusik," lausus ta endamisi, nagu oleks see talle suureks
uudiseks.
Piirikraavi nähes, mis jooksis nöörsirgelt läbi Jõessaare jõkke, tõusis tal tung seda mööda
minna. Aga kraav oli hirmus kokku vajunud ja kevadine vesi mitmes paigas tema kaldad
õõnestanud ning poristanud, nii et Indrek pidi saapad jalast võtma ja püksisääred üles käärima.
annaabi.ee 
