järvedest, milles voolas jääaja liustike sulavesi. Kuid tuhanded aastad on muutunud kunagised jõesängid kaljuteks, kõrbeteks ning ümbruskonna kõrgustike jõed nirisevad väikestesse järvedesse või kaovad lihtsalt maapõue. Sosonitel olid suhteliselt napid toiduvarud, kuid nad järgisid kõrbe raskestitabavaid rütme, et elatuda hooajalistest andidest. Nende elamuteks olid tihti lihtsad, ülevalt avatud, koonilised pajuokstest tehtud hagude või pillirooga kaetud ehitised. Nad korjasid ja jahtisid seda, mida kõrb vastavalt aastaajale võimaldas. Järvede ja ojade kallaste elanike jaoks oli kala kättesaadav aastaringselt. Ka Suures nõos oli eurooplaste mõju suur. Kui Californias ja Lääne-Nevadas avastati kulda, ei suutnud nad valgete sissetungile vastu panna, kuna neil polnud relvi ega sõdimise traditsioone. Kasutatud kirjandus: Raamat: "Indiaalased põlisameeriklased nende uskumused ja rituaalid"
.0.30 m/s. Kraavide kindlustamine Nõlvajalami kindlustised Nõlvajalam on kraavisängi ebapüsivaim osa, mistõttu ta vajab sageli toestamist. Selleks kasutatakse puit-, kivi- ja raudbetoonmaterjale ning mättaid. Puitmaterjalist tehakse hagupunutist, laud- ja lattkindlustisi. Hagupunutise (H) ehitatamiseks rammitakse kraavi mõlema nõlva jalamile vähemalt 75 cm pikkuste ja 6...8 cm läbimõõduga vaiade (okaspuu või lepp) rida. Vaiade vahele punutakse hagudest tara nii, et hagude ladvad ja tüved jääksid vaiade taha. Laud- ja lattkindlustised (L) sarnanevad hagupunutisega. Erinevus on selles, et hagude asemel kasutatakse 6...8 cm läbimõõduga latte või laudu. Tänu tugevamale materjalile võib vaiade vahekaugus olla mõnevõrra suurem (80...100 cm). Kivikindlustis (K ja K') rajatakse muna- või paekividest objektidel, kus leidub sobivaid kive. Monteeritavaid raudbetoondetaile kasutatakse nii nõlvajalami kui ka kraavi põhja kindlustamiseks.
annaabi.ee 
