Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
küsimustes, mis puutusid pärismaalastesse või terve maa saatusse, nagu näit. piiskopp Albert
pärismaalastega 1220 nõu pidas, kui Taani kuningas Valdemar II nõudis, et ta alistuks Taanile.
Niisamuti pidas ordumeister Velven teiste hulgas ka Läänemaa vastristitutega nõu rahulepingu
tegemisel saarlastega 1241. aastal.
Pärismaalaste haritud maatükid pidid neile päriseks kuuluma päritavate ehk päriskohtade nime
all (haereditates); siia kuulusid ka nende mesipuud, ühiste heinamaade ja ühiste metsade
tarvitamise õigus (välja arvatud endised pühad hiied), kalapüügiõigus, kus selleks võimalus ja
seni õigus olnud (välja arvatud endised pühad veekogud); v. U. B. 248; II, 625; VI, 2760.
Rahulepingus kurelastega 1267. a. on määrus, et iga kurelane, asudes maatükile, mil puudub
(omanik ja) pärija (oli ju ka veel rohkesti harimata maad), saab selle koha põliseks omanikuks.
annaabi.ee 
