"Surm" - Kirjand
Olime kunagi seal terve perega kala püüdnud. Kell näitas 4. Oli varajane hommik ja
tänavad oli inimtühjad. Örensberg magas. Ma ei näinud teed selgelt, oli pime ja lumi sadas
otse näkku. Jõudsin sillani, mille all voolas Lootuse jõgi. Lihtslt istusin maha. Mõtted olid
peas segi. Daniel, miks sa jätsid mu siia maailma üksi. Ma lihtsalt ei saa ise hakkama, mul
pole mõtet enam elada. Külm tuul puhus näkku. Ta kuis peksis mind vitsadega. Tõusin püsti
ja nuusutasin venna pluusi. Habisesin värisedes :" ma armastan sind igavesti, Daniel !" Ja ma
lihtsalt hüppasin. Ma lendasin. Mul oli hea olla. Sulgesin silmad ja olin valmis igavesesse
unne vajuma.
Tegin silmad lahti. Mind ümbritses ere valgus. Kas ma olen taevas ? Peas kumisesid inimeste
hääled. Nad kõik jooksid paaniliselt mu ümber. Rahunege maha. Ma tahan vaikuses olla. Valu
oli mind endasse neelanud. Ma ei tundnud oma keha. See oleks nagu tükkideks rebitud. Süda
jättis lööke vahele. Tundsin seda selgelt
annaabi.ee 
