Seneca moraalikirjad Luciliusele
neil on metslooma hing; ainult et loomade puhul on ohtlikum esimene rünnak. Kui nad meist mööda on
läinud, siis nad enam ei ründa. Kahju tooma ei õhuta neid ju kunagi miski muu peale tungiva vajaduse.
Nälg ja hirm sunnib neid võitlema, kuid inimene hukutab inimese puhtast meelevallast.
(3) Kuid ikkagi mõtle sa inimese poolt tulevast hädaohust nõnda, et mõtleksid ka sellele, milles seisneb
inimese kohus. Ühelt poolt väldi, et sind keegi ei haavaks, teiselt poolt hoidu ise kedagi haavamast.
Rõõmusta kõikide inimeste õnnestumiste üle, kurvasta õnnetuste puhul ning pea meeles, mida pead
tegema, mida vältima. (4) Mida sa niimoodi elades saavutad? Mitte seda, et nad sind ei kahjusta, vaid
seda, et nad sind ei peta. Niipalju kui võimalik, tõmbu filosoofiasse; tema kaitseb sind oma rüpes. Selles
pühamus tunned sa end kindlalt või vähemalt kindlamini. Kokku põrkavad ainult need, kes ühel ja samal
tänaval jalutavad.
(5) Kuid oma filosoofiaga ei pea sa hooplema