Sügis astus metsa, värvipotid õlal. Tema kannul kajas vaskse kella kõla: ,,Aeg on teele minna, pääsud, kurekesed!" Aga mahajääjail oma murekesed. Sügis on ju edev silma paista soovib- ühel vahtralehel kõiki värve proovib. Aga üle kõige armastab ta kulda, paiskab seda õhku, rentslisse ja mulda. KUULE; KAS SEE ONGI SÜGIS? Aivar Pohlak Kuule, kas see ongi sügis siiruviiruline? See, kes haavalehte nügis, ütles talle: ,,Mine!" See, kes teele saatis kured, tuuled vihased, kes toob uued rõõmud-mured, kutsub tihaseid. OKTOOBER Maimu Linnamägi Nõmm alles kanarbikulilla, pahlad põlles, loodab marjulist. Lõoke lendas üle laulusilla lõunamaale. Jällenägemist! IGAL TALVEL OMA NOORUS Ott Arder Tuli tali, tuli tali, tali tuli, jaa! Talvetuul tõi lumetuisu, valge ilmamaal. Kõik on hoopis isemoodi!
sellest sai palju juttu teha! Naisterahvaste ja kirikus oleva arsti hoolel ärkas Agnes mõne minuti pärast minestusest ja tõusis jalule. Ta esimene pilk otsis Gabrieli, aga see oli kadunud. «Viige mind koju, ma olen haige,» sosistas Agnes. «Pai, kulla Agnes, ütle enne jah!» kerjas Ris-biter, kes näost punane ja higine oli. «Isa, päästa mind, vii mind siit ara, muidu ma suren!» ägas Agnes peigmehe eest hirmuga taganedes. 373 Mönnikhusen pani käe tütre keha ümber, mida ta kui haavalehte tundis värisevat, ja ütles kurvalt: «Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pea peale kogud?» «Anna andeks, isa, ma ei või teisiti,» sosistas Agnes, oma järsku punastavat nägu isa rinnale mattes. Vana ruutel pidi õlgu kehitades ja kulme kortsutades kirikhärrale ning võõrastele seletama, et laulatus tütre äkilise haiguse pärast seekord kätki pidavat jääma; pidulisi palus ta siiski kokku | jääda, sest mis täna ei sündinud, võivat homme sündida
annaabi.ee 
