viljakamaid muldi. Väriseb nagu haava leht, ütleb rahvasuu. Haava teaduslik liiginimetus tremula tuleneb kahtlemata temale omasest lehtede värinast (ld. tremula – värisev). Sellest, miks üks metsapuu igavesti värisema ja lõdisema peab, jutustavad paljud rahvasuust pärinevad lood. Legendi järgi olevat rist, millel Kristus suri, olnud haavapuust. See on vaid üks näide, kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub rohkesti selleteemalisi üleskirjutusi. Tegelikult tuleneb haavalehe lakkamatu liikumine tema ehituse eripärast: haaval on suur ja peaaegu ümmargune leht (lehelaba pindala on keskmiselt 38 cm², pikkus ja laius ligikaudu võrdsed, keskmiselt 6–7 cm). Et üsna suured lehed kinnituvad võrsele pika, keskmiselt viiesentimeetrise ja veidi lapiku rootsu abil, paneb iga väiksemgi õhuvool nad laperdama. Haavaleht liigub ka siis, kui teised puud tuulevaikuses puhkavad. Arvatakse, et lehtede asendi
Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased. Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin. Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe, orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure heliulatusega meloodiaid. Lehepilli mängiti õitsil käies ja heinamaal ning koos teiste pillidega tantsukski. Tohupillil imiteeriti lindude häälitsusi, eriti ööbiku laulu. Rukkirääk (osjapill) valmistatakse rukki või põldosja kõrrest, mille alumine ots lõhestatakse. Kui puhuda pilli lahtisest ülemisest otsast,
annaabi.ee 
