V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ehitus. Aga ükskõik kui kaunina ta vananedes ka säilinud oleks, on ikkagi raske mitte
kurvastada ja mitte nördinud olla nende arvutute hävitamiste ja rikkumiste puhul, mida nii
aeg ui inimesed on lasknud sellele auväärsele ehitusele osaks saada. Ei ole vähematki
lugupidamist tuntud Karl Suure vastu, kes kirikule nurgakivi pani, ega Philippe Auguste'i *
vastu, kes sinna viimase ehituskivi asetas.
Selle meie katedraalide patriarhi palgel leidub kortsude kõrval alati ka haavaarme. Tempus
edax, homo dacior 1 mida ma meeleldi niiviisi tõlgiksin: aeg on ime, inimene on rumal. Kui
meil lugejaga aega oleks ükshaaval uurima hakata mitmesuguseid hävingu jälgi sel vanal
kirikul, siis näeksime, et aja osa on siin kõige tühisem, kõige suuremat kahju aga on teinud
inimesed, eriti kunstijüngrid. Just «kunstijüngrid», sest viimase kahe sajandi jooksul on
nende hulgas olnud isikuid, kes endid arhitektideks on pidanud.