Tõde ja Õigus II Terve tekst
" Nõnda algas Slopasev oma
kõnet, kui oli võtnud istet kateedril. Aga ta ei saanud kuigi kauaks istuma jääda, sest ta
vaimustus peagi iseoma sõnust ja nõnda pidi ta tõusma esiti püsti, siis kikivarbaile ja lõpuks,
ekstaasi kõrgeimal hetkel, seisis ta, käed veheldes laiali, rinnukil vastu kateedrit, nagu tahaks ta
lendu tõusta ja Puskini vaimuna lehvida õpilaste peade kohal, omal nägu tursunud ja silmad
punased kui verelomp.
See oligi silmapilk, kus haampalgi tagant laest laskus härra Slopasevi virvendavate silmade ette
midagi pisikest ja nigelat, mis vehkles pisut oma ihuliikmetega ja kadus siis sama ootamata,
nagu ta ilmunudki. Slopasevi pahem käsi, mis õpilaste poole välja sirutatud, jäi kivistunult
kangeks, kuna parem tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi ja kattis siis silmad, nagu
tahaks ta sealt midagi kinni kahmata. Nüüd jõudis ka pahem käsi silmile ja, kui neid natukene