Luule Olemus
kui teda väljendada eraldi, kaotab oma mõtte, muutub kohutavalt labaseks, niipea kui piirduda ühega nendest
haakumistest, milles ta paikneb. [ ... ] Ning kui kriitikud arvavad, et nad mõistavad ja võivad juba följetonis väljendada
seda, mida mina öelda tahan, siis võin neid ainult õnnitleda.»7 Tolstoile kuulub erakordselt selgesti väljendatud mõte, et
kunstiline idee realiseerub «haakumiste» -- struktuuri -- kaudu ega eksisteeri sellest väljaspool; kunstniku idee
realiseerub tema tegelikkusemudelis. Tolstoi kirjutab: «Kunstikriitikuiks on vaja inimesi, kes näitaksid, kui mõttetu on
otsida kunstiteosest eraldi ideid, ning pidevalt suunaksid lugejat selles lugematute põimingute labürindis, milles
seisnebki kunsti olemus, ning viiksid ta seaduste juurde, mis on nende põimingute aluseks.»8