ta oli esialgu saatkonna atasee ja seejärel nõunik. Eesti oli noil aegadel majanduslikult vaene ja lihtne riik. Riigiametnikud ei elanud luksuslikult ei kodu- ega välismaal. Näiteks 1920. aastatel oli Eesti riigiaparaadi käsutuses kokku vaid kolm autot. Ka Eesti saatkonnahoone Berliinis oli tagasihoidlik. Berliinis alustas Lennart oma kooliteed katoliiklikus rahvakoolis, kuigi samas hoones tegutses ka protestantlik kool, mille klasside seinu kaunistasid suured haakristid. Katoliiklikul poolel neid ei olnud. Tõenäoliselt otsustas kooli valiku just see detail. Lapsepõlves puutus Lennart Meri kokku ka totalitarismiga. Mälestuspiltide hulka kuulub hetk Siegesalleelt, kus Adolf Hitler kohtus Saksamaal visiidil olnud Itaalia diktaatori Benito Mussoliniga. Meril on meeles, et inimestele müüdi periskoope, mis võimaldasid tihedas rahvahulgas diktaatoreid hästi näha. Lapse kõige tugevam mälestus Berliini-perioodist on seotud ühe pühapäevase jalutuskäiguga
KUUL Mida siis? PIKK FELIX Noh, meie eestlased tegelikult vist lasime kõik Moskva kirikud õhku, ja siis olid mõned juudid muidugi ka, kes korjasid kõik marmoritükid kokku ja me panime selle kirikute marmori maa alla. Katakombidesse. Kirikukelladest tegime pronkskangelased. Tegelikult esimese punkri me tegime Hitlerile. Käisime Tiibetis. Kaardistasime kuulsa Daoderjongi kloostri. Seal on viisnurgad ja haakristid kõik sõbralikult koos. Nivelliiridega mõõtsime selle kloostri ära ja ehitasime Poola metsadesse. Maa alla. See kuradi Hitler tuli ja küsis Speeri käest, et kas on ika kindel, et Vene pommitajad seda punkrit üles ei leia? Ma sain nii vihaseks, et ütlesin Hitlerile: vaadake, härra, kuna see klooster paiknes seitsme kilomeetri kõrgusel ja see siin on selle absoluutne koopia, siis aegruumilise nihke tõttu vene pommitajad ei lenda mitte selle punkri kohalt, vaid selle alt läbi! Vaikus.
annaabi.ee 
