Isa poolt oled sa siis hiidlane. Isa poolt olen, jah, hiidlane puhtal kujul, tema tuli juba 15aastaselt sealt ära tööd otsima, peres oli palju lapsi. Aga Märjamaa rahvamaja oli meie lähedal, seal käis põhiliselt "Endla" teater, vahel harva ka "Estonia" teater, vanemad ei olnud mul mitte eriti kõrgelt haritud, aga väga teatrilembesed, mängisid ise ka kohalikus trupis, näiteks Lutsu "Tagahoovis". Nad ei jätnud ühtegi etendust vahele, meie kaksikvennaga haakisime end igale etendusele kaasa, kaks korda oli nii, et meid ei võetud. Viskasid kaika Märjamaa konstaabli jalgratta kodaraisse. See ei olnud klassiteadlik akt. Kõige tavalisem poisikeste omavaheline kaigaste loopimine, üks lendas kogemata tee peale ja sattus sinna rattakodarate vahele. Vanemad reageerisid selle peale karmilt, me kõik olime valmis juba teatrisse minema, tegime vennaga õue peal aega parajaks, aga siis karistuseks ei lastud kumbagi. Aga päästis meid
Parvetükk oli kaksteist jalga lai ja umbes viisteist või kuusteist jalga pikk ja seisis kuus või seitse tolli üle veepinna nagu tugev ühetasane põrand. Mõnikord nägime päevavalgel palke mööduvat, 261 aga me lasksime need minna; ei tahtnud endid päeval näidata. Teisel ööl, kui olime saare ülemise otsa juures -- just enne koitu -- ulus terve palkmaja saare idapoolsest küljest mööda. See oli kahekordne maja ja tublisti viltu vajunud. Sõudsime välja ja haakisime ennast ülemise korra akna külge. Kuid oli liiga pime, et midagi näha; panime siis paadi kinni ja ootasime seal päevavalgust. Hakkas valgenema, enne kui jõudsime 262 saare teise otsani. Siis vaatasime aknast sisse. Nägime lauda, voodit, kaht vana tooli ja hulka igasugu asju maas laiali; seinal rippus riideid. Kaugemas nurgas maas lamas nagu inimene. Jim hõikas siis: «Hallo, teie!» Aga inimene ei liikunud. Siis hõikasin mina ka; ja viimaks ütles Jim: «Mees ei maga; ta on surnud
annaabi.ee 
