Bernard Kangro ning tema looming
● Iseloomulik on tõelisuse ja unenäolisuse segunemine, surnute
tegutsemine koos elavatega.
“Minu nägu”
LUULETUSED Olen miljoneid päevi lamand, Taevatuli mu laasi on laastand,
minu nägu on murenend paas. mu külades pidutsend nälg,
“Puud kõnnivad kaugemale” (1969)
Kuid mu süda iial ei sure, sajast tuhandest sõjavankrist
Haabsinine sumu hiilib
minu hing – see on kohisev laas. minu näkku on jäänud jälg.
üle välja otse mu juurde.
Puud kõnnivad kaugemale. Niit, põllud ja murud ja külad, Kuid ikka ma püsin ja elan.
Udus kraaksatab põgenev lind. vana kask, mis on värava ees, – Minu hingus on põhjamaa tuul,
Mind riivab ta tiivakahin.
minu mõtted on ammu ju põlend
Puud kõnnivad kaugemale
annaabi.ee 
