Sõnamõrvar
haihtusid! Ma muutusin nõrgaks. Järsku nagu plahvatas mu kaelas rippuv medaljon
miljoniks killuks ja siis need killud haihtusid. Ma muutusin järsku nii nõrgaks, et isegi
minestasin. Ma kukkusin teadvusetult maha.
"Jasmiin! Kuule, su boss helistas! Jasmiin! Haa! Jasmiin, mis on! Mis juhtus?" Andres
hõikas mind trepist üles tulles, aga kui ta üles jõudis, leidis ta minu ja oli meeleheitel. Ma
toibusin juba vaikselt ja vist isegi sonisin.
"Ah... mis on?"... Mis juhtus? Haaah! Kus mu medaljon on? Ma... Ma ei saa enam
midagi aru!" Ma olin päris meeleheitel. Siis hakkasin taipama.
"Ma olen vaba," tähendas seda, et kohe olen sellest needusest vaba, need mustad täpid
olid minu viimased needusejäägid ja medaljon kadus, kuna needus oli läinud, ma
minestasin, kuna energia oli minust väljas. Ma taipasin lõpuks kõike!
"Ma kartsin, et sa said infarkti või midagi säärast!" oli Andres imestunud. Ta aitas mu
jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka.