A.dumas Kolm musketäri terve raamat
unenägudes, ma tunnen ära ingli näo, kes mulle ennas igal ööl ilmutab ja hüüab mu
hingele, mis ei sa jjinuda: «Löö, päästa Inglismaa, päästa iseennast, ses muidu sa sured
jumala viha vaigistamata.» Kõnelge kõnelge,» hüüdis Felton, «nüüd saan ma teist aru.»
Mileedi silmadesse tõusis metsiku rõõmu helk, kiir nagu mõte.
Nii põgus kui see mõrtsukalik helk ka ei olnud, siisk märkas seda Felton ja võpatas,
nagu oleks see helk vai gustanud naise südame kuristikke.
Järsku meenusid Feltonile lord Winteri hoiatused, mileedi ahvatlused, tema esimesed
katsetused pärast
562
kohalesaabumist. Ta taganes ühe sammu võrra ja langetas pea, kuid siiski vaatles teda
-- suutmata oma silmi lahti kiskuda naise silmadest, otsekui oleks see kummaline olend
ta ära nõidunud.
Mileedi ei olnud naine, kes ei oleks mõistnud seda kõhklust. Vaatamata näilisele
erutusele säilitas ta jäise rahu, mis ei jätnud teda iialgi maha