V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja
teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud
veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel,
kes end häirida ei lasknud.
Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda:
«Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi.
Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga
ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars,
mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.
«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
«Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.
«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ... »