Aleksander Puškin
Inzov andis luuletajale kaasa oma õnnistuse, nädala pärast
sai ta terveks. Kaukaasias oli Puskin 2 kuud. Ta suples kuumas väävlihapus vees, rauavees ja
külmas hapus vees. Meritsi siirduti Gurzuffi, kus asus Rajevski perekond. Puskin elas seal kolm
nädalat. Luuletaja nägi Rajevskis leebet, hoolitsevat sõpra, alati armsat ja lahket peremeest.
Teel Gurzuffi kirjutas Puskin eleegia ,,Ju päeva viimne valgus suri...", mis tähistas uue
ajajärgu algust tema luules. Gurzufis viibides kirjutas kaotsiläinud teose ,,Märkmeid Doni ja
Musta mere kasakatest", mitu eleegiat ja alustas ,,Kaukaasia vangi". Ta hakkas järjekindlalt
inglise keelt õppima.
Septembri keskel lahkus Puskin Krimmist ja sõitis Odessa kaudu Kisinjovi, kuhu Inzov
oma residentsiga kolis.
Puskin elas teistest veidi eemal asuvas Inzovi majas, esimese korruse toas, ja jäi sinna ka
pärast maavärinat, kui pool majast oli varemetes. Koos tühimaa ja maja ümbritsevate