V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
rahulikult uue kunsti suunas. Uus kunstistul võtab teose üle, nii nagu ta selle eest leiab,
juurdub
Ripuvad poolelijäänud tööd (lad. k.).
107
sellesse, teeb selle enese sarnaseks, arendab seda edasi oma fantaasia järgi ja viib ta
lõpuni, kui saab. Kõik see toimub vaikselt, ilma pingutuseta, ilma vastutöötuseta, rahuliku
loodusseaduse järgi. Nõnda läheb pookoks kasvama, mahl hakkab uusi teid käima ja puu
saab elujõuliseks. Tõepoolest, neis paljude kunstide järkjär-gulistes jootekohtades ühe ja
6
1
sama hoone mitmesugustel kõrgustel leidub materjali rohketeks paksudeks köideteks, tihti
aga kogu inimkonna ajalooks. Inimene, kunstnik kaob ära selle tohutu teose ees, mis ühegi
tegija nime ei kanna; kogu inimlik mõistus leiab siin oma väljenduse ja kokkuvõtte. Aeg on
ehitaja, rahvas müürsepp.
Vaadeldes ainult Euroopa kristlikku arhitektuuri, seda idamaiste tohutute kiviehituste