Sigrid Undset
Joodi hoolega ja põhjalikult kuni kõik ära vajusid ning magama jäid.
Kristiina ärksas, lebades soojas ja pimedas isa kaenlas. Päev hakkas juba õhtusse vajuma.
Kristiinal tekkis hirm. Esiteks sellepärast, et ta kartis, et äkki on juba järgmise päeva
õhtupoolik, teiseks sellepärast, et oli õudne näha inimesi keset päeva liigutamatult magamas.
Järsult mürises ja kõmises maapind ning Kristiina ehmatas hetkeks ära, nähes aga, et see oli
olnud isa imeilus hobune Guldsvein, jooksis Kristiina rõõmsalt hobuse juurde ega kartnud
enam. Ta lonkis koos hobustega kaasikunõlvast alla kuni ühe oja juurde. Seal oli
muinasjutuliselt ilus. Oja oli must ja peegelselge, sest otse vastaskaldal kerkis suur kaljusein.
Kristiina vaatas enda peegelpilti ning nägi, kuidas tema see põhja poolt üles poole tuli.
Äkitselt nägi ta veepeeglist veel ühte vastaskaldal seisvat imeilusat naist, kes tema poole end
sirutas. Naine näitas Kristiinale kuldset pärga ja viipas sellega
annaabi.ee 
