20.sajandi USA sise- ja välispoliitika
ameeriklasi pidi ülikoolides, ametiasutustes ja firmades olema protsentuaalselt sama palju kui
riigis, osariikides või linnades. 1960-ndatel aastatel aktiviseerus USA-s ja ka kogu
läänemaailmas tervikuna noorsugu neil olikeeldumised astuda USA armeess, sõjavastaste
demonstratsioonide korraldamine, hipiliikumise teke , narkomaania levik (marihuaana).
1969.aastal järgnes L.Johanson`ile Richard Nixon (1969-1974), kes 1969. aasta 25.
juulil Guamil esitas seisukoha USA välispoliitilise taktika muutmise kohta, mis oli eelkõige
ajendatud ebaedust Vietnami sõjas. Ametlikult sõnastas ta doktriini seisukohad 18.
veebruaril 1970 Kongressile saadetud kirjas, kus teatas, et USA toetab oma liitlaste võitlust
kommunistlike liikumiste vastu ka edaspidi, kuid enam ise otseselt ei sekku. Sellega
hüljati doominoteooria, mille kohaselt oli seni kardetud, et ühe riigi langedes kommunismi
leeri kaotatakse kontroll ka tema naabrite üle.