Maailma viljad
Puu otsas küpsenud parimate guajaavisortide viljakest on nii
mahlane ja pehme, et vilja võib süüa otse peost. Kõvakoorelised viljad on kõige praktilisem
poolitada ning lusikaga õõnestada koorepoolikust viljaliha.
Soojades maades on väga populaarseks maiuseks tihke, iirisetaoline guajaavipasta, mida inglise
keeleruumis kutsutakse guajaavijuustuks (guava cheese).
Ameerika hispaaniakeelsetes regioonides on eelistatuimaks desserdiks cascos de guayaba,
otsetõlkes «hautataud guajaavikiivrid». Roa valmistamiseks surutakse poolitatud viljade
rõngakujuline keskosa läbi sõela, et seemned eemalduks. Viljaümbrised hautatakse siirupis
pehmeks ning antakse lauale koos seemneteta viljaliha ja toorjuustuga.
Guajaavist on, olenevalt sordist, leitud 3 - 4 korda enam C-vitamiiini kui apelsinist. Eriti
rikkalikult leidub askorbiinhapet viljakestas, mida tasuks vähemalt talvisel ajal värskelt toiduks
tarvitada isegi siis, kui see pole just kõige isuäratavam.