V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tollest öisest juhtumisest saadik kohtles ta
Quasimodot halvasti, kuid mõttetu oli tema vastu karmust näidata, vahel teda isegi lüüa:
miski ei kõigutanud ustava kellalööja alistumust, kannatlikkust ega nurisematut leplikkust,
ülemdiakoni poolt talus ta kõike: sõimu, ähvardusi, hoope, ilma et oleks midagi vastu
pomisenud või vähematki kaevanud. Ainult vahel
396
2
3
4
saatis ta dom Claude'ile rahutu pilgu järele, kui see trepist üles torni läks, kuid ülemdiakon
hoidus ka ise gsrneralda silme ette ilmumast.
Niisiis sellel ööl heitis Quasimodo pilgu oma vaestele mahajäetud kelladele Jacqueline'ile,
Marie'le, Thi-bauld'le ja ronis üles põhjapoolse torni tippu, pani oma hästisuletud
tormilaterna katusele ja hakkas Pariisi silmitsema. Öö oli, nagu juba öeldud, väga pime.
Pariis, mida tol ajal ei valgustatud, pakkus silmadele mustade massiivide ebamäärast
kogumikku, millest siit-sealt Seine'i valkjas kõverik läbi lõikas. Quasimodo nägi tuld ainult
annaabi.ee 
