Tiit Lauk humanitaar
partneri rollis, seega džässikontsert ilma publikuta või vaikiva publikuga on täiesti kujutel-
damatu. Vastupidi, džässikontsertidel on tavaks aplausid pärast iga õnnestunud soolot või
isegi soolo sees, mingi eriti vaimuka repliigi peale. Sellise “publiku peegelduse” fenomeni
tähtsusele džässimprovisatsioonis viitab ka Walther Ludwig Bühl oma artiklis “Komposit-
sioon, improvisatsioon ja grupiindentifikatsioon džässis” (Bühl 2004: 176).
Kuigi kaasajal esinevad ka elukutselised qin’i mängijad sageli tavalise publiku ees, siis isegi
juhul, kui muusika helid oleksid täpselt samasugused (tõenäoliselt nad seda ei ole), tajutakse
neid hoopis teistsuguses sotsiaalses kontekstis (samas). Siit järeldub väga selgelt vajadus
teatava kogumi eelteadmiste järele kuulatava muusika ja selle kultuuritausta kohta, milleta
osutub võimatuks sinna kätketud ideede mõistmine ja hindamine.