NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
peategelasena. 1960.–1970. aastate teatriuuenduse lähtealuseks oli idee teatri
iseseisvusest, ekspressiivne väline vorm (füüsilisus, agressiivsus ja mängulisus)
kasvas välja tegijate seesmisest ängist, protestist ja raevust, mille ajendiks olid
nõukogude suletud 33 ühiskonna süvenev õhupuudus ja lootuste kuhtumise paine
– eeskätt nn. Praha kevade sündmuste mahasurumise järel 1968. aasta augustis.
Esteetilisi mõjutusi saadi Artaud’lt, Grotowskilt ja Brookilt, uue teatriparadigma
kesksete mõistetena, sh. uuete printsiipidena näitlejatöös aktualiseerusid mäng
ja müüt – tähistades tagasipöördumist teatri algallikate juurde. Hermaküla ja
Toominga kõrval oli uuenduse kolmandaks oluliseks nimeks Kaarin Raid – tema
lavastused tõid suurtele sümbolitele lisaks mängulist kujundlikkust (Neimar 1996:
9). Teatriuuenduse kui nähtuse ja protsessi kohta – selle tipp-aastateks peetakse
annaabi.ee 
