Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
20. sajandil keskendus põhivaidlus groteski üle Wolfgang Kayseri (1906 – 1960) ja Mihhail Bahtini
(1895 – 1975) töödesse. Kayseri järgi on grotesk:
1) võõrandunud maailm;
2) mäng absurdiga;
3) katse välja kutsuda ja allutada deemonlikke jõude.
Oma monograafias „Grotesk ja selle kujutamine maalikunstis ja kirjanduses“ (1957) vaatles Kayser
mõiste kujunemis-, kasutus- ja ilmnemislugu viie sajandi jooksul. 20. sajandist eristas ta
„groteskivestjate koolkonda“ saksakeelses kirjanduses (Strobl, Ewers, Meyrink, Kafka). Autori järgi
esineb Franz Kafka hilisemates teostes üleloomulikku vähe, kummastav on pigem just see, kuidas
reaalsete üksikasjaliste muljete, elamuste, kuhjumine oma lakkamatuses hakkab tekitama mõistusele
allumatut tunnet. Näiteks Kafka novell „Maa-arst“ (Der Landarzt). Teiseks eristas Kayser „groteski
teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia
annaabi.ee 
