Soome kirjanduse ajalugu
kes olid iseõppinud, valgustatud talupojad. Ammutasid ainest omaenda elust või laulsid
nähtud ja kuuldud sündmustest, samuti soome keele areng ja selle viljelemise tähtsus.
Luuleaineks oli ka kohv, viin ja tubakas. Omane oli väljapoole pööratus.
Värsid olid üldiselt kalevalamõõdulised, kuid esineb ka lõppriimilist. Võrreldes vana
rahvaluulega oli nende luule kohmakam, vaesem, toonilt kuivem, kaledam ja sageli
didaktilised. Talupojaluuletajad => põhilise osa kogus kokku K. Grotenfelt aastal 1889
antoloogiasse ,,Kaheksateist värsiseppa. Paljud olid pärit sise-Soomest, eriti Savost. Idapoolt
J. Räikkonen. Kuulsaim P. Korhonen ehk Vihta-Paavo, teosed ,,Soome keelest",
,,Talupoegadele", ,,Soome Kirjanduse Seltsile".
Lisaks Korhosele veel Pentti Lyytinen ja kolmik Pietari Makkonen, Olli Kylmäläine ja Antti
Puhakka.
Talupojaluule tähtsus tõid kirjandusse ühiskonnaklasside hääle ja vaatekoha, väljendasid
annaabi.ee 
