ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND
(Miettinen 1990). Koolikriitilises kirjanduses on palju iseloomustatud koolitegelikkuse
mõju kujunevale isiksusele, õppimine on suunatud õpisisude reprodutseerimisele,
valitseb paindumatus, ebaisikulisus. Inimest käsitletakse koolis kui toorainet
haridusmasinavärgi tarvis, keda tuleb programmeerida, selekteerida, kontrollida, mõõta.
Koole võib nimetada ka haridustööstuse kogemusvaesteks jaamadeks (Ziehe 1996,
Sahlberg 1998, Rinne & Salmi 1998, Groddeck&Garlichs 1978).
Kooliõppimist võib võrrelda pika viibimisega kalmistul, kus loetakse nekrolooge
suurmeeste saavutustest. Õpilase osaks on olla nende dialoogi vaikne ärakuulaja (Ruus
2000).
Empiiriline uurimus eesti koolinoorte koolikogemusest lubab väita, et praegu keskendub
õpilaste hool oma olemise eest koolis kooli raamtingimustega toimetulemisele
sooritada ettenähtud ülesanded, ületada oma igavus ja väsimus, tulla toime
annaabi.ee 
