A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Aga missugune siis?» küsis Aramis punastades.
«Südamehaav, Aramis, palju sügavam ning piinavam; selle põhjustas üks naine.»
Aramise silmad lõid tahtmatult särama.
«Ah,» ütles ta, teeseldud ükskõiksusega oma erutust varjates, «ärge rääkige
niisugustest asjadest. Või mina peaksin niisugustele asjadele mõtlema? Mina peaksin
armuvalu kannatama? Vanitas vanitatum! * Kas ma olen teie arvates aru kaotanud? Ja ei
tea, kelle pärast? Võibolla mõne griseti või toatüdruku pärast, kellele garnisonis järele
jooksin. Lollus!»
«Vabandust, kallis Aramis, aga ma usun, et püüdsite hoopis kõrgemale.»
«Kõrgemale? Kes ma siis olen, et võiksin endale niisugust auahnust lubada? Vaene
närune ning vilets musketär, kes vihkab orjust ja ei leia endale maailmas õiget kohta.»
«Aramis. Aramis!» hüüdis d'Artagnan, vaadates kahtlevalt oma sõpra.
«Põrmust olen ma võetud ja põrmuks pean ma saama. Elu on täis alandust ja valu,»
annaabi.ee 
