Gastronoomia ajalugu
Rooma talupojad sõidki
topeltkoguses küüslauku saagikoristuse ajal, kaitsmaks end kõrges rohus pesitsevate
madude mürgi eest.
Viikingid ja foiniiklased ülistasid küüslauku nii toiduna kui ka ravimina.
Muhkkatkuepideemiate ajal Euroopas kasutati seda nii kaitseks katku eest kui
haiguse raviks. 17. sajandil pakkus taimedega ravitseja Parkinson küüslauku
vastumürgiks surmaputke ja käokinga mürkidele. 18. sajandil kasutasid venelased
küüslauku gripirohuna, seepärast teatakse küüslauku ka kui "vene penitsilliini". Louis
Pasteur märkas oma katsetes (1858), et küüslaugumahlal on ülimalt efektiivne
antibakteriaalne mõju. 19. sajandil raviti küüslauguga amöboidset düsenteeriat (nt
Albert Schweitzer), tüüfust, koolerat. 20. sajandi alguses raviti küüslauguga
tuberkuloosi, samuti kasutati seda antibiootikumi või antiseptikuna haavade tarbeks II
maailmasõja aastatel, ravides sepsist ja gangreeni. Ka eestimaalastele on pakkunud
annaabi.ee 
