"gringoirem" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Gringoire'ile. «Visake see vastu maad,» ütles ta. Kruus purunes nelja ossa. «Vend,» ütles seejärel mustlaste hertsog oma käsi mõlema pea peale pannes. «See on nüüd su naine. Ja õde, see on su mees. Neljaks aastaks. Minge.» 90 VII. PULMAÖÖ Veidikese aja pärast istus meie poeet kuskil mugavalt soojas, väikeses kaarvõlvilises toas laua taga, mis näis aina igatsevat, et sinna seinal rippuvast söögika-pist midagi söödavat ilmuks. GringoireM ootas pehme voodi ja ilusa tütarlapse seltskond. Seiklus sarnanes nõidusega. Ta hakkas ennast päris tõsiselt pidama muinasjutuprintsiks; aeg-ajalt vaatas ta ringi, nagu selleks, et uurida, kas tuline vanker, mille ette kaks tiivulist kimääri rakendatud, veel alles on, sest ainult säärane vanker võis teda põrgust nii kähku paradiisi tuua. Vahetevahel kiindus ta pilk uurivalt ka oma vammuse aukudesse, et nõnda reaalsusest kinni hoides pinda jalge alt mitte täiesti kaotada