V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sõlminud. See aga oli nii tugevasti oma lapse külge klammerdunud, et võimatu oli teda lahti
kiskuda. Nii tuli Henriet Cousinil tütarlaps ühes emaga kongist välja tassida. Ka emal olid.
silmad suletud.
Päike tõusis parajasti ja platsile oli juba hulk rahvast kogunenud, kes eemalt jälgis, kuidas
midagi mööda maad võlla poole lohistati. Tristanil oli surmanuhtluste ajal kombeks
uudishimulikke võimalikult eemal hoida.
Akendel polnud kedagi näha. Ainult kaugemal, Jumalaema kiriku GreveM-poolse torni
tipus võis hommikuse taeva selgel taustal mustade täppidena näha kahe mehe siluette, kes
arvatavasti sealt alla vaatasid.
Henriet Cousin peatus viimaks oma kandamiga saatusliku redeli jalamil. Kogu see lugu oli
ta südame nii pehmeks teinud, et ta vaevalt veel hingas, kui ta köie ümber tütarlapse
veetleva kaela pani. Õnnetu laps tundis kanepiköie hirmsat puudutust. Ta tõstis silmalaud
üles ja nägi pea kohal kivivõlla väljasirutatud kuivetunud kätt
annaabi.ee 
