Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Nõuti, et
ükski rida ei tohi olla apoliitiline. Kirjastuskeskus ehk Glavlit määras iga ajalehe
juurde eri voliniku, kes hoidsid trükisõnal silma peal. Kuna nad jooksvast
ajalehetegemisest tavaliselt suurt midagi ei teadnud, oli ajalehtede toimetajatel alatasa
nendega sekeldamist. Volinikud kandsid endaga kaasas templeid "Ladumiseks
lubatud", seejärel "trükkimisele lubatud", kõige lõpuks tuli ajalehtedele alla märkida
gravliti registratsioonimärk "MB" vastava järjekorranumbriga. Neid salapäraseid
märke kandsid kõik nõukogude trükised.
Septembrikuu jooksul jõudis omariiklusaegsete väljaannete sulgemisaktsioon lõpule.
Peale "Loomingu" ei jäänud alles ainustki varasemat nimetust. Kui Eesti Vabariigis
ilmus ligi paarsada ajakirja, siis nõukogude pöörde järel jäi pisut üle 30 nimetuse
ajakirju. Muide, kevadel 1941, kui trükitoodete kontroll oli üsna täiuslik ja täpne,