järgule tüüpilise elanike arvu ja sellise suurusega keskus kohtade arvu suuremas piirkonnas. See mudel sai palju tähelepanu, kun aitas geigraafiat matematiseerida. Sellisel kujul osutus mudel hiljem ebatäpseks. Sotsiaalfüüsikud. Peale II ms hakkasid sõbrad astronoom John O. Stewart ja geograaf William Warntz tegelema linnaplaneerimiseg. Selleks oli vaja linnadevahelise sõitude suuna ja mahu kohta vaja mingit reeglit. Migratsiooni gravitatsioonivalem - saranane Newtoni gravitatsioonivlemiga; võimaldas arvutada erinavaid liikumise suundi ja mahte. Paistis, et gravitatsioonivalem kirjeldab lihtsas ja selges matemaatilises vormis kaht nähtust lahutava ruumi mõju nende nähtuste vahelisele suhtlemisele. See mõju, mida natuke rutakalt hakati kutsuma vahemaa summutavaks toimeks muutus aga kiiresti üheks uutmoodi geograafia põhiteemaks. Chicago faktorökoloogia koolkond - Chicago ülikooli sotsioloogid 1920-tel. 1
massidega ja pöördvõrdeline nende vahelise kauguse ruuduga. Liikuv keha, mille asukoha määrab kohavektor , on nüüd gravitatsioonilises vastasmõjus taustkehaga. Talle mõjub gravitatsioonijõud, mis on suunatud taustkeha - koordinaatide alguspunkti poole. Sellist jõudu on lihtne kirja panna: . Sulgude ees olev liige (Newtoni gravitatsioonivalem) määrab jõu suuruse, sulgudes olev (ühik)vektor aga selle suuna. Et kohavektori suund on tõmbejõule vastassuunaline, tuleb ühikvektori ette miinusmärk. Näeme, et vaadeldavale (proovi)kehale mõjuv jõud sõltub ruumikoordinaatidest, st. tegu on jõuväljaga. Gravitatsioonivälja tugevuseks nimetame jõuväljas olevale kehale mõjuva gravitatsioonijõu suhet selle keha massiga. Loeng 6
annaabi.ee 
