V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele*, sageli värsi
keskele, hõikab oma kileda häälega:
«Meister Jacques Charmolue, vaimuliku kohtu kuning lik prokurör.»
«Jehan de Harlay, aadlik, Pariisi linna ratsaöövalve ülem.»
«Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.»
«Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal,
Champagne'is ja Brie's!»
«Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral,
Vincennes'i metsade haldur.»
«Meister Denis Le Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» -- jne., jne., jne.
Olukord muutus väljakannatamatuks.
See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta
enese arvates tükk. järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad.
Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli
annaabi.ee 
